EnglishAneemia – olukord, kus veres on normaalsest vähem punaliblesid või vere punalibledes sisaldub normaalsest vähem hemoglobiini – on väga laialt levinud probleem. Maailma Tervishoiu Organisatsiooni andmetel esineb aneemiat umbes veerandil maailma inimestest. Kõige tavalisem aneemia on rauapuudusaneemia – olukord, kus organismis on liiga vähe rauda. Peamised aneemia diagnoosimise alused on vere hemoglobiini ja ferritiinitaseme väärtused.
ITK sisearst Katrin Nõukas: „Parim rauadepoode olukorra iseloomustaja on ferritiin – madal ferritiinitase on alati rauapuuduse näitaja. Erinevate laborite referentsvahemikud võivad veidi erineda, kuid tulemus < 12 μg/L viitab üldiselt alati rauadefitsiidile; on arvamusi, et rauadefitsiiti saab diagnoosida juba väärtustel < 22 μg/L. Kahjuks ei ole ferritiini väärtus alati usaldusväärne selles mõttes, et ferritiin on organismis nn ägeda faasi valk, st ferritiini väärtus on kõrgem infektsioonide, maksapatoloogia, kasvajate, muude põletikuliste haiguste puhul ja võib nii varjata kaasuvat rauadefitsiiti.
Uuem analüüs rauapuuduse diagnoosimiseks on transferriini lahustuvate retseptorite (sTfR) määramine – see analüüs ei ole erinevalt ferritiinist mõjutatud kaasuvatest haigustest. Suurenenud sTfRi hulk viitab rauapuudusele.“
Raud on aga üks salakaval mineraal. Kerge rauapuudus on ohutum kui liigne raud organismis. Seega ei tasu raua toidulisandeid tarvitada lihtsalt igaks juhuks. Enne rauapreparaatide kasutamist peab olema tõendatud rauapuudus. Tartu Ülikooli biokeemiainstituudi assistent ja perearst Aune Rehema: „Raud on vajalik nii hapniku transpordiks kudede vahel (hapnik seostub just hemoglobiini koostises oleva rauaga) kui rakuhingamiseks (mitokondrites). Rauda sisaldavad paljud olulised entsüümid, mille ladusa tööta häirub rakkude normaalne funktsioon. Tõelist rauapuudust, sealhulgas rauapuudusaneemiat, on igal juhul mõttekas korrigeerida. Lihtsalt enne tuleb see kindlasti adekvaatselt diagnoosida.“
Aune Rehema: „Raud on väga reageerimisaldis metall, mis tähendab, et ta seostub kergesti biomolekulidega, mille funktsiooni ta seeläbi võib muuta (nii aktiivsemaks kui inaktiivsemaks või ka valesti tegutsevaks). Oksüdatiivne stress, mida teadus defineerib oksüdatiivsete stressorite ülekaaluna antioksüdantide suhtes ning millega ähvardab suur hulk telereklaame, on põhiliselt hapniku- ja lämmastikupõhiste vabade radikaalide jt reaktiivsete osakeste liig, mida ei ohjelda piisav kogus antioksüdatiivse süsteemi osalisi. Vabaradikaalsed protsessid aga on raskesti juhitavad ning liias kindlalt haigusi tekitavad.“
Käsimüügis kasutatakse Eestis kahevalentseid rauasoolasid. Aune Rehema: „Raua pro-oksüdantsust suurendab ka vitamiin C. Näiteks kui mingis preparaadis on koos vitamiin C ja kahevalentne raud, siis vähemalt 95% sellest rauast (st mitteimendunud osa) kahjustab aktiivselt seedetrakti limaskesta. Inimesel võib tekkida iiveldus, kõhulahtisus või kõhukinnisus, isegi seedetrakti haavand. Juba imendunud raud (ükskõik, millises vormis ta algselt manustati), deponeeritakse aga organismis ega pääse sealt kuhugi.“
C-vitamiin aga suurendab just kahevalentse raua imendumist ning seega on C-vitamiinil raua toidulisandites oma kindel roll.
Kahevalentsete rauasoolade puhul on tähtis, millist rauasoola on kasutatud. Kehvema imendumisega ja seetõttu toksilisemad rauasoolad, mida Eestis käsimüügis leidub, on raudsulfaat, -fumaraat, -glükonaat ja -tsitraat. Neid võiks võimaluse korral vältida.
Raudbisglütsinaat on aga oma molekulaarse struktuuri poolest väiksema reaktsioonivõimega ning seetõttu on tema oksüdatiivne toime väiksem ning ärritus mao limaskestale ebatõenäolisem. Loe meie blogist, mida kirjutab raudbisglütsinaadi kohta Tallinna Ülikooli keemia dotsent ja vanemteadur Rando Tuvikene. Lisaks eelpool mainitud neljale rauasoolale võiks käsimüügipreparaatides vältida ka sünteetilist askorbiinhapet. Miks? Vastuse leiad meie blogist.
Kõige rohkem kuuleb aga küsimust, kui palju on siis vaja rauda manustada ja kui kaua?
„Juba tekkinud rauapuudusaneemia korral tuleks arvestada 150–200 mg elementaarse raua kogusega päevas, mille puhul olenevalt inimesest normaliseerub aneemia 6–8 nädalaga. Rauavarude täitmiseks tuleks kuuriga jätkata aga 3–4 kuud. Latentse rauadefitsiidi korral (olukord, kus vereanalüüs on veel normis, kuid organismi rauavarud vähenenud) piisab 60–80 mg päevas 2–3 kuu jooksul,“ selgitab ITK sisearst Katrin Nõukas.
Erinevad teadusuuringud on leidnud, et raudbisglütsinaat imendub kõrge biosaadavuse tõttu 2–4 korda paremini kui nt laialt kasutatud ja tihti kõrvalmõjusid põhjustav raudsulfaat. Seega võiks raudbisglütsinaadi puhul rauapuudusaneemia korral manustada 60–120 mg elementaarset rauda päevas või ülepäeviti (latentse rauadefitsiidi korral 30-40 mg päevas või ülepäeviti), kui raudsulfaadi puhul on kogused vähemalt kaks korda suuremad. Ka raudfumaraat, -glükonaat ja -tsitraat on sarnaselt sulfaadile madala biosaadavusega ehk imenduva elementaarse raua kogus on nendest rauasooladest väiksem.
