Varasemalt oleme kirjutanud loomse ehk heemse ja taimse ehk mitteheemse raua kohta meie taimetoitlase blogis, kus kirjeldasime raua koguseid toidus ja raua imendumisvõimet. Selle blogi leiad SIIT. Nüüd kirjutame lähemalt rauast, raua imendumisest ja rauapuudusest tuginedes toitumisteadustele ja teadustööle.

Igapäevasest toidust saame rauda kahes erinevas vormis: loomsetest saadustest heemset ja taimsetest mitteheemset rauda. Väga palju levib eelarvamust, nagu oleks rauapuudus vaid taimetoitlaste ja täistaimetoitlaste ehk veganite probleem, sest mitteheemne raud imendub kehvemini. Tegelikult esineb rauapuudust absoluutselt kõiki erinevaid toiduvalikuid järgivatel inimestel.

Kuidas aga raud organismis imendub? Mao happesus taandab ehk muudab raua ferrovormi raud(II)-ks. Sellist rauda kutsutakse kahevalentseks rauaks, seda kasutatakse ka Eestis toidulisandites. Kahevalentseid raudasid on mitmeid erinevaid, nt raudbisglütsinaat, raudsulfaat, raudfumaraat jne. Nii taimne kui ka loomne raud pääsevad erinevate transportivate ainete abil enterotsüütidesse ehk peensoole epiteelrakkudesse. Raud seob end peensoole epiteelrakkudes oleva valgu ferritiiniga. Organismi ferritiini taseme määramist vereproovist peetaksegi kõige paremaks rauapuudusaneemia analüüsiks. Kui rauadepoo on täis, siis üleliigne raud liigub rakust välja ja ei imendu. See on ka põhjus, miks raua toidulisandeid ei tasu kasutada, kui rauapuudust ei esine. Üleliigne raud tervel inimesel organismis ei imendu – rauda eritub organismist välja peamiselt sapi, surnud rakkude ja verejooksude kaudu. Väike osa rauast eritub ka naharakkude, higi ja uriini kaudu.

Vereringluses liigub raud olles kinni transferriini nimelise valgu küljes. Transferriini toodab maks. Tavaliselt on kogu vereringluses olev raud transferriinis kinni ning pääseb sealt edasi rakku teatud transportivate ainete abil. Rakus muutub raud jällegi kahevalentseks rauaks. Transferriin edastab raualõpud organismi rauadepoosse [2].

ITK sisearst Katrin Nõukas: „Parim rauadepoode olukorra iseloomustaja on ferritiin – madal ferritiinitase on alati rauapuuduse näitaja. Erinevate laborite referentsvahemikud võivad veidi erineda, kuid tulemus < 12 μg/L viitab üldiselt alati rauadefitsiidile; on arvamusi, et rauadefitsiiti saab diagnoosida juba väärtustel < 22 μg/L. Kahjuks ei ole ferritiini väärtus alati usaldusväärne selles mõttes, et ferritiin on organismis nn ägeda faasi valk, st ferritiini väärtus on kõrgem infektsioonide, maksapatoloogia, kasvajate, muude põletikuliste haiguste puhul ja võib nii varjata kaasuvat rauadefitsiiti.

Uuem analüüs rauapuuduse diagnoosimiseks on transferriini lahustuvate retseptorite (sTfR) määramine – erinevalt ferritiinist ei ole see analüüs mõjutatud kaasuvatest haigustest. Suurenenud sTfRi hulk viitab rauapuudusele.“

Kas teadsid, et nõrga aneemia korral proovib organism kudede hapniku saamist üleval pidada erinevate mehhanismidega: südamelöögid tihenevad, koed võtavad hapnikku hemoglobiinilt tõhusamini ja vereringlus elutähtsatesse elunditesse, nagu aju ja süda, tõhustub, kuid teistesse kudedesse väheneb.

Alles tugeva aneemia korral (hemoglobiin alla 70 g/l kohta), ei suuda organism kudede hapniku saamist enam organiseerida ja tekib atsidoos ehk veri ja teised koed muutuvad happeliseks.

Tartu Ülikooli biokeemiainstituudi assistent ja perearst Aune Rehema: „Tõelist rauapuudust, sealhulgas rauapuudusaneemiat, on igal juhul mõttekas korrigeerida. Lihtsalt enne tuleb see kindlasti adekvaatselt diagnoosida.”

Taimetoitlase blogis tõime välja, et taimetoitlane võiks saada toidust ligikaudu kaks korda rohkem rauda kui segasööja, sest organism omastab taimset rauda nõrgemini. Kui toiduvalikus on erinevaid taimse raua allikaid piisavas koguses, ei ole seda keeruline saavutada. Taimsed toidud sisaldavad looduslikul kujul rohkelt C-vitamiini, see tõhustab raua imendumist soolestikus. Lehmapiimatooteid ja kaltsiumiga rikastatud taimseid tooteid võiks süüa rauarikaste toitudega erineval ajal, et kaltsium ei seoks rauda ja seeläbi ei nõrgendaks raua imendumist. Toidu kõrvale eelista seega pigem vett.

Kumba siis ikkagi eelistada, kas loomset või taimset rauda? Organism omastab loomset rauda tõesti paremini, aga loomse rauaga käib kaasas ka pahupool.

Läbi viidud teaduslike uuringute ja toitumisteaduste põhjal võib soovitada toiduvalikusse kaasata eelkõige taimset ehk mitteheemset rauda ning heemset rauda kalast ja mereandidest.

Suurtes kogustes liha tarbimine heemse raua parema imendumise tõttu ei ole enam õigustatud. Statistika põhjal tarbis eestlane 2018. aastal sealiha 42,8 kg aastas, veiseliha üle 10 kg aastas ja lamba- ja kitseliha alla 1 kg aastas inimese kohta [7]. Tervise Arengu Instituudi statistika põhjal olid Eesti inimeste peamised surmapõhjused 2018. aastal vereringeelundite haigused ja pahaloomulised kasvajad [8]. Eestlaste lihatarbimine ja surmade põhjused viitavad aastaid asjaolule, et toiduvalikus on suurtes kogustes liha ja seeläbi ka heemset rauda, mis käivitab organismis mitmeid haiguseid tekitavaid ja soodustavaid reaktsioone. Liha asemel võid raua allikateks toidulauale valida erinevaid kaunviljasid, täisteratooteid, kuivatatuid puuvilju, pähkleid, seemneid. Veiseliha sisaldab ligikaudu 4 mg rauda, sealiha vaid 1 mg ja broiler alla 1 mg rauda 100 grammi kohta. Kaunviljad, sh Eestis kasvatatud tatar, sisaldavad rauda ligikaudu 5–12 mg, teraviljatooted 3–5 mg 100 grammi kohta, kuivatatud puuviljad 2–3 mg ja nt kanepiseemned ligikaudu 8 mg rauda 100 grammi kohta.


Allikad:

[1] [2] [3] A.Aro, M.Mutanen, M.Uusitupa. Ravitsemustiede, 4.-7.köide, 2017
[4] Fernandez-Real JM. Cross-talk between iron metabolism and diabetes. Diabetes 2002;51:2348-54.
[5] Jehn M, Clark JM, Guallar E. Serum ferritin and risk of the metabolic syndrome in U.S adults. Diabetes Care 2004;27:2422-28.
[6] Danesh J, Appleby P. Coronary heart disease and iron status: meta-analysis of prospective studies. Circulation 1999;99:852-854.
[7] Eesti Statistikaamet
[8] Tervise Arengu Instituut

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga