Rauapuudusest ja raua vajalikkusest leidub palju informatsiooni. Ka oksüdatiivse stressi teema tuleb tihti esile, kuid rauapreparaatidest ja nendega seotust oksüdatiivsest stressist ei kirjutata kohati piisavalt. Mida üldse oksüdatiivne stress tähendab?

Toitumisteadustes kirjeldatakse oksüdatiivset stressi järgmiselt: Meie organismis moodustub järjepidevalt reaktsioonivõimelisi hapnikuosakesi. Osa neist osakestest on hapnikuradikaalid ehk ained, mis reageerivad kiiresti teiste ainetega. Reaktsioonivõimelisi hapnikuosakesi on aga vaja – näiteks teatud kasvutegurite funktsioonide ja põletike reguleerimiseks. Samas võivad sellised hapnikuosakesed põhjustada ka kahju – reageerida rasvhapete, valkude, süsivesikukettide, DNA ja RNA-ga ning seeläbi põhjustada märkimisväärset kahju rakkude ja rakkudevaheliste ainete struktuurides [1].

Mis on aga ühist rauapreparaatidel ja oksüdatiivsel stressil?

Raud on reaktsioonivõimeline metall. Raud on mittetoksiline, kui see on organismis seotud kujul ehk raud ei ole vabanenud. Vabanenud raud põhjustab tugevat oksüdatiivset stressi. Vabanenud raua ära hoidmiseks on organismis rauale erinevad raua transportimise ja varumise süsteemid [2]. Näiteks transpordib rauda rakkudest välja ferroportiini-nimeline valk, millest kirjutasime siin. Raud on veres seotud transferriini-nimelise valguga. Tavaliselt on transferriin 15–55% ulatuses küllastunud ehk „täitunud“ rauaga. Raua varumiseks on aga ferritiini-nimeline valk [1] [2]. Ferritiini väärtust kontrollitaksegi rauavarude hindamiseks.

Mis juhtub organismis, kui kasutame rauapreparaate?

Rauapreparaatides kasutatakse erinevaid rauasoolasid, suukaudsetes peamiselt mitteheemseid kahevalentseid rauasoolasid, millest kirjutasime koostöös TLÜ keemia vanemdotsendi Rando Tuvikesega siin. Kahevalentsed rauasoolad imenduvad nii aktiivse kui ka passiivse mehhanismi kaudu. C-vitamiin vabastab mitteheemse raua selle kandjast ning tekib vabanenud raud. C-vitamiin suurendab mitteheemse raua biosaadavust, mistõttu tihti seda lisatakse rauapreparaatidesse askorbiinhappe nime all. Mida suurem on manustatud raua kogus, seda rohkem rauda imendub passiivse mehhanismi kaudu. See omakorda tõstab transferriini-nimelise valgu küllastuvust rauaga, mis võib tõusta lausa 100%-ni. Ülejäänud raud jääb organismis vabanenud rauaks, mis pole tansferriiniga seotud. Osades teadustöödes ongi oksüdatiivse stressi taseme kirjeldamiseks analüüsitud seda raua kogust, mis peale raua manustamist jääb vabanenud rauaks ning ei ole transferriiniga seotud [3]. Uute raua manustamise juhendite järgi võib rauda manustada iga teine päev ning väiksemates kogustes võrreldes vanemate juhenditega, mis vähendab oluliselt oksüdatiivse stressi taset organismis. Loe ülepäeva manustamise kohta siit.

Mida suurem on rauasoola molekulaarne mass, seda vähem vabanenud rauda selline rauakompleks vabastab. Näiteks kasutatakse veenisisestes rauapreparaatides just kolmevalentseid väga suure molekulaarse massiga rauasoolasid. Veenisiseselt raua manustamisega kaasnevad aga mitmed riskid, sest veenisiseselt ravimite manustamisega on biosaadavus 100%, kuna aine süstitakse otse veeni. Selliseid ravimeid saab ainult retseptiga ning rauasüste tehakse vaid meditsiinipersonali juuresolekul. Kui raud imendub soole kaudu, siis ei ole põhjust rauda veenisiseselt manustada. Kuna kolmevalentsetel rauasooladel on väga suur molekulaarne mass, siis sellised rauasoolad ei imendu hästi soolestiku kaudu. Seetõttu kasutatakse suukaudsetes rauapreparaatides just kahevalentseid rauasoolasid, mis täidavad paremini rauavarusid ehk ferritiini.

Tervetel inimestel võib ferritiini piisavaks tasemeks hinnata väärtust vähemalt 50 μg/l, kuid optimaalne rauavarude tase oleneb inimesest. Ferritiini kui terviseindikaatori uuringus täheldati, et ferritiini väärtustega alla 50 μg/l punalibleloome ehk punaste vereliblede teke ei olnud piisav luuüdi tasemel, seda isegi ferritiini väärtustega üle 70 μg/l. Optimaalseks ferritiini väärtuseks selles uuringus täheldati lausa 100–150 μg/l. Selles uuringus oli peituva rauapuuduse diagnoosimiseks ferritiini väärtus <40 μg/l ning transferriini saturatsioon alla 12% [7]. Leidub inimesi, kellel esinevad rauapuuduse sümptomid ja kes saavad rauapreparaatidest abi, kui ferritiini tase on ka kõrgem kui 50 μg/l.

Kas teadsid, et…

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) naiste ja tüdrukute raua 2016. aasta juhistes on rangelt soovitatud manustada rauda 30–60 mg doosina 3 kuud järjest aasta jooksul piirkondades, kus aneemiat esineb vähemalt 40% ulatuses fertiilses eas olevatel tüdrukutel ja naistel [8]. Siinkohal tuleks aga tüdrukutel ja naistel meeles pidada, et mitte kõigil ei ole vereeritus menstruatsiooni ajal rohke. Samuti puudub statistika Eesti fertiilses eas naiste ja tüdrukute aneemia esinemise kohta. Küll aga on menstruatsiooni ajal kaotatud veri ja sellega kaotatud raua kogus üheks tavalisemaks põhjuseks fertiilses eas tüdrukute ja naiste rauapuuduse ja aneemia tekkel. Loe menstruatsiooni ja rauapuuduse kohta siit.

Kahevalentsetest rauasooladest tasub eelistada raudbisglütsinaati sisaldavaid rauapreparaate, kus C-vitamiini sisaldus on võimalikult madal. Nôgeli rauapreparaadid sisaldavad C-vitamiini looduslikul kujul paarikümne milligrammi jagu, mis on piisav kogus kahevalentse raua biosaadavuse tõstmiseks. Kui rauapreparaat juba sisaldab C-vitamiini, siis vältida C-vitamiini toidulisandi juurde võtmist, et minimaliseerida oksüdatiivse stressi taset. Eksperimentaalsetes katsetes on 20–60 mg C-vitamiini kogused lisanud anorgaanilise raua imendumist mitmekordseks [1]. Tallinna Ülikooli keemia vanemteadur ja keemia dotsent Rando Tuvikene: „Kahevalentne raud on suure reaktsioonivõimega ning võib vabal kujul põhjustada oksüdatiivset stressi ja seeläbi rakke kahjustada. Raudbisglütsinaadis on raudioonide laeng neutraliseeritud kahe ligandi (glütsiini) poolt, mistõttu on seesuguse rauakompleksi (ehk kelaadi) reaktsioonivõime madalam, oksüdatiivne toime väiksem ning toime mao limaskestale pehmem (ärritus ebatõenäolisem). Piisavalt tugevad sidemed glütsiini ja raudiooni vahel hoiavad ära raudbisglütsinaadi reageerimise paljude toidus esinevate ainetega, mis mitmete teiste rauavormide puhul oluliselt raua omastamist vähendaks [5]. Sellisteks raua imendumise inhibiitoriteks on nt polüfenoolid, fütaadid ja oblikhape.“


Allikad:

[1] A.Aro, M.Mutanen, M.Uusitupa. Ravitsemustiede, 4.-7.köide, 2017.
[2] Tiiu Vihalemm. Raud – väga vajalik ja samas ohtlik mineraalaine. Toitumisteraapia nr 4, 2012/2019.
[3] P.Geisser, S.Burckhardt.The Pharmacokinetics and Pharmacodynamics of Iron Preparations. Pharmaceutics. 2011 Mar; 3(1): 12–33.
[4] J.Name et al. Iron Bisglycinate Chelate and Polymaltose Iron for the Treatment of Iron Deficiency Anemia: A Pilot Randomized Trial. Curr Pediatr Rev. 2018 Nov; 14(4): 261–268.
[5] Bovell-Benjamin, A.C., et al. Iron absorption from ferrous bisglycinate and ferric trisglycinate in whole maize is regulated by iron status. The American Journal of Clinical Nutrition, 2000, 71, 1563–1569.
[6] Synlab Eesti.
[7] L.Noemia, V.Carmen. Ferritin: Could be a Health Indicator. Journal of Family Medicine and Disease Prevention. Review article, vol.4, issue 2.
[8] Guideline: Daily Iron Supplementation in adult women and adolescent girls. World Health Organization. 2016.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga