EnglishÜks on kindel – rauapreparaate on palju ning tihtipeale põhjustavad need erinevaid kõhuvaevusi, tavaliselt just kõhukinnisust ja iiveldust. Rauapreparaatide suurim erinevus tuleneb eelkõige preparaadis kasutatud rauavormist ja kogusest. Sulfaat, fumaraat, glükonaat, tsitraat, bisglütsinaat (diglütsinaat) – tavainimesel jääb teadmistest vajaka, millist siis kasutada?
Kõik eelpool nimetatud rauavormid sisaldavad erinevas koguses elementaarset rauda. Mis aga kõige tähtsam – rauavormide biosaadavus ehk organismile saadaval olev raud on samuti erinev. Seega ei tähenda 100 mg rauda purgil, et soolestikus imendub 100 mg rauda. Näiteks raudsulfaadi ja -fumaraadi puhul on 100 mg koguse korral biosaadavus on umbes 27–28 mg sõltuvalt inimesest, raudglükonaadi puhul aga ligikaudu 32 mg. Mis juhtub aga ülejäänud rauaga, mis ei imendu? Imendumata raud väljub organismist, kuid enne seda jõuab see tihtipeale põhjustada kõhuvaevusi – kõhukinnisust, väljaheite värvumist, iiveldust, kõhuvalu, metallimaitselisi ”krookse” kurgus sõltuvalt inimesest. Ka inimese enda soolestiku eripärad ning mitmed haigused võivad nõrgendada raua imendumist. Samuti vähendab teatud rauavormide puhul imendumist kiudainete-, kaltsiumi- ja fütaadirohkete toitude (leidub kõige rohkem tera- ja kaunviljades) samaaegne tarbimine.
ERINEVATE RAUAVORMIDE BIOSAADAVUS
| RAUASOOLA VORM | BIOSAADAV RAUD EHK ORGANISMILE KÄTTESAADAV RAUD 100 MG KOHTA |
|---|---|
| Raudbisglütsinaat | 90 |
| Raudsulfaat | 27 |
| Raudaskorbaat | 40 |
| Raudfumaraat | 28 |
| Raudglükonaat | 32 |
MIKS RAUDBISGLÜTSINAAT?
- raua aminohappekelaat – raud reageerib kahe aminohappe glütsiini molekuliga
- kõrge, umbes 90%, biosaadavus
- seedetrakt omastab paremini võrreldes teiste rauavormidega
- uuringutes on leitud, et raudbisglütsinaat imendub 2–4 korda paremini võrreldes laialt kasutatud raudsulfaadi ja –fumaraadiga, mille biosaadavus on umbes 27–28% [1] [2] [3]
- ei põhjusta tavaliselt kõhuvaevusi
Tallinna Ülikooli keemia vanemteadur ja keemia dotsent Rando Tuvikene: ”Kahevalentne raud on suure reaktsioonivõimega ning võib vabal kujul põhjustada oksüdatiivset stressi ja seeläbi rakke kahjustada. Raudbisglütsinaadis on raudioonide laeng neutraliseeritud kahe ligandi (glütsiini) poolt, mistõttu on seesuguse rauakompleksi (ehk kelaadi) reaktsioonivõime madalam, oksüdatiivne toime väiksem ning toime mao limaskestale pehmem (ärritus ebatõenäolisem). Piisavalt tugevad sidemed glütsiini ja raudiooni vahel hoiavad ära raudbisglütsinaadi reageerimise paljude toidus esinevate ainetega, mis mitmete teiste rauavormide puhul oluliselt raua omastamist vähendaks [4]. Sellisteks raua imendumise inhibiitoriteks on nt polüfenoolid, fütaadid ja oblikhape.
Mitteheemse raua imendumine leiab aset peamiselt kaksteistsõrmiksooles. Paljude rauaühendite lahustuvus peensoole aluselises keskkonnas väheneb. Seedetraktis sadenenud rauaühendid (enamasti raudhüdroksiidid) aga enam organismis ei imendu. Nii näiteks sadeneb peensooles raudfumaraadi ja raudsulfaadi koosseisus olev raud, raudbisglütsinaat aga säilitab hea lahustuvuse ka peensoole leeliselises keskkonnas [5]. Lahustunud raudbisglütsinaat hüdrolüüsub peensoole limaskestas, vabanenud raud imendub ning teine lagunemissaadus, glütsiin, tarvitatakse ära organismi normaalsetes ainevahetusprotsessides (nukleiinhapete ja valkude biosünteesiprotsessides). Seega ei teki raudbisglütsinaadi lagunemisel organismis kehavõõraid aineid.
Raua imendumine raudbisglütsinaadist nagu ka teistest rauaühenditest sõltub organismi rauanivoost – üleliigne raud ei imendu ning raua üledoosi tervetel inimestel üldjuhul ei teki. Siiski tuleks rauapreparaate tarvitada vaid siis kui selleks on füsioloogiline näidustus.”
RAUDBISGLÜTSINAAT
- kõrge biosaadavusega rauasool, mis tavaliselt ei põhjusta seedetraktis kõhuvaevuseid
- kiudained, polüfenoolid ja fütaadid ei nõrgenda imendumisvõimet
- tõstab efektiivselt hemoglobiini ja organismi rauavarusid
- imendub 2–4 korda paremini võrreldes raudsulfaadiga [1] [2] [3]
- turvaline – erinevad teadusuuringud teostatud ka imikute ja rasedate peal
Allikad:
[1] Rossana B. et al. Efficacy of Supplementation with Iron Sulfate Compared to Iron Bisglycinate Chelate in Preterm Infants. Current Pediatric Reviews, 2018, 14, 00-00.
[2] Szarfarc S. et al. Relative effectiveness of iron bis-glycinate chelate (Ferrochel) and ferrous sulfate in the control of iron deficiency in pregnant women. Archivos Latinoamericanos de Nutricion, 2001, No. 51, p. 42-47.
[3] Milman N, et al. Ferrous bisglycinate 25 mg iron is as effective as ferrous sulfate 50 mg iron in the prophylaxis of iron deficiency and anemia during pregnancy in a randomized trial. J Perinat Med. 2014 Mar;42(2):197-206. doi: 10.1515/jpm-2013-0153.
[4] Bovell-Benjamin, A.C., et al. Iron absorption from ferrous bisglycinate and ferric trisglycinate in whole maize is regulated by iron status. The American Journal of Clinical Nutrition, 2000, 71, 1563–1569.
[5] García-Casal, M.N., et al. Vitamin A and beta-carotene can improve nonheme iron absorption from rice, wheat and corn by humans. Journal of Nutrition, 1997, 128, 646–650.
